| en | et |      
Avalehekülg Ajalugu

Tuletõrjumise ajaloost

Tuletõrjumise ajaloost

Tuletõrjetegevus Kärdlas XIX sajandist kuni XX sajandi 1940.aastani. Faktilist materjali tuletõrjeorganisatsiooni olemuse ja struktuuri ning praktilise tegevuse kohta möödunud sajandil.

Organiseeritud tuletõrjetegevus Hiiumaal ulatub 19.sajandi esimesse poolde.

1829. a läks käiku krahv Ungern-Sternbergi ehitatud Hiiu Kärdla kalevivabriku esimene järk. On põhjust väita, et seoses tööstusliku suurtootmise (selle aja kohta) ettevõtte käikuandmisega pandi alus ka vabriku tuleohutusele, mille eesmärgil organiseeriti vabriku meestöölistest vabatahtlik tuletõrjujate salk ja soetati esmased tulekustutusvahendid ning tehnikat (käsiprits, voolikud).

Dokumentaalset materjali tuletõrjeorganisatsiooni olemuse ja struktuuri ning praktilise tegevuse kohta möödunud XIX ja XX sajandi esimesel kümnendil ei ole leitud. Jääb aga faktiks, et tuletõrje saarel siiski tegutses, seda peamiselt muidugi Kärdlas.

Vabatahtlikud tuletõrjujad

14 augustil 1922.a. registreeriti Tallinnas Tallinn-Haapsalu Rahukogus Kärdla alevi tuletõrje tulekahju kordadel vastastiku abistamise selts ja kinnitati selle põhikiri. See oli finantsmajanduslik organisatsioon, mis seltsi ühiskapitalist hüvitas seltsi liikmetele tulekahju läbi hävinud varanduse väärtuse. Tuleõnnetuste vastu praktilise võitlemisega tol ajal selts ei tegelenud.

Kui tulla tagasi meie saare tuletõrjetegevuse juurde XX sajani algaastatel, siis võib mälestustest välja lugeda, et Kärdla Kalevivabriku vabatahtlik tuletõrjesalk oli üsna arvukas. Märkimisväärne on 1923. a Kärdla tuletõrjesalga juhtkonna valimised. Salgad jagunesid tänavate kaupa (Tiigi tn. tuletõrjesalk, jne) Selliseid salku oli Kärdlas mitu. Igal salgal oli oma tuletõrjeprits, mis asus kindlas kohas- tuletõrjekuuris. Tiigi tänava tuletõrjesalga varustus asus Tiigi tänava ja Vabaduse tänava ristumise juures (praeguse Vabaduse tn. 19 maja otsas), kus oli ka veevõtutiik. Selliseid pritsukuure oli veel Aia tänava ja Aia põik ristmikul ning Kärdla tolleaegses sadamas kaubaladude juures.

Nõnda oli Kärdla jagatud salkade vahel tegevuspiirkondadeks. Kalevivabriku enda pritsukuur asus vabriku talli (endise teeninduskombinaadi „Hiiu“ metallitöökoja ) taga. Ilmselt tollest ajast pärineb ka kalevivabriku tulekustutamisvahendite luba, millele on alla kirjutanud vabriku tehniline direktor V.Weiss.

Kodanikuaegne kalevivabrik ei muretsenud enam peaaegu mingeid uusi tulekustutusvahendeid, vaid kasutas endisaegseid Ungern-Sternbergi muretsetud tehnikat.

XX sajandi kahekümnendatel aastatel käis küllalt vilgas tuletõrjetegevus. Tol ajal tegutsesid puhkpilliorkester ja mõned muudki tuletõrje eestvõttel tegutsevad ringid. Kahekümnendate Kärdla tuletõrjetegevuse eetvedajateks olid Andrei Sein, Johannes Nabi, Madis Perras, Julius Juhe, Bernhard Maadik Artur Teras, Jüri Grünthal- Raidmaa ja Georg Palm. Nende tegevus haaras ka kolmekümnendaid aastaid.

Pritsumaja

Kahekümnendate aastate keskpaiku hakati ehitama Kärdlasse pritusmaja. Selle ehituseks saadi summad korjandustest ja tuletõrjepidudest. Ehitasid palgatud töömehed, kusjuures abistasid ühiskondlikus korras vabatahtliku tuletõrjesalga liikmed. Kõige suuremaid sisetulekuid saadi korjandustest, pidudest ja loteriidest. Niipalju siiski, et 1935. aasta eelarves oli maja ehituseks ette nähtud 140 krooni. Tõenäoliselt on siiski arvatav, et praegune tuletõrjehoone püstitamine jäi siiski kolmekümnendate aastate keskele. Huvitav on märkida, et 1937 tuletõrjeühingu eelarve tähtamaks kavatsuseks oli Kärdla pritsumaja vooderdamine ja värvimine. Seega võib arvata, et pritsumaja põhiline ehitus kulges 1934-1935 ja lõpetati 1937-1938 aatal.

Nagu nimetatud, tegutses tuletõrje egiidi all mitmeid huvialaringe. Põhilisemaks ja kõige populaarsemaks oli pasunakoor.

Hiiu Maakonna Tuletõrjeühing

Kolmekümnendate aastate keskpaiga tegevust iseloomustavad säilinud dokumendid, millest nähtub, et Kärdla Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu tegevus algas 13. jaanuaril 1924.

Seda kuupäeva peetaksegi Hiiu Maakonna Tuletõrjeühingu sünnipäevaks.

Hiiumaa tuletõrjujate lipukirjaks oli ikka inimeste aitamine tuleõnnetuse korral ja vara päästmine, samuti tuletõrjealase propaganda korraldamine saarel. Aktiivselt tegutsesid Kärdla, Pühalepa-, Käina,- Emmaste – ja Kõrgessaare vabatahtlike tuletõrjeühingute salgad. Traditsiooniks oli korraldada iga-aastaseid kohtumisi-võistlusi ja tuletõrjeteemalisi nädalaid, mille kestel viidi läbi kontserte, loenguid, manöövreid ja näitlikke tulekustutusdemonstratsioone. Nende üritustega kriipsutati alla tuletõrjekomandade heale omavahelisele koostööle.

Huvitav on märkida, et selle aja tuletõrje üldpäevade üldvõitjale pani Kärdla kalevivabrik alati välja auhinnaks ülikonnariide.

Toimusid ka päris omapärased ettevõtmised:

Nii peeti 1934 a. Kärdla tuletõrjujate ja kalameeste omavaheline võidusõit purjepaatidel. Sõidu algus ja lõpp oli Kärdla sadamas. Kaks korda tuli ületada Kärdla laht. Teekonna kogupikkus oli umbes 12 kilomeetrit. Tasavägise heitluse võitis Kärdla tuletõrjujate esindus.

Sageli korraldas ka Kõrgessaare vabatahtlik tuletõrjeühing piduõhtuid Kõrgessaare küla ajaloolises pargis. Ühel sellisel peol olevat valitud ka mereröövliossi kuninganna, kelleks sai Kõpu noorik Maimu Noorkõiv.

Peoõhtutel lõid tol ajal agaralt kaasa ka Hiiumaal tuntud naljamehed Miku Kaarel, Kiviselja Peeter ja Ula Juhan.

Ajakiri „ Eesti Tuletõrje“ märkis 1937.a. „Tänuväärse ja huvitava ürituse viisid läbi Kärdla pritsumehed, kes talgute korras puhastasid kohaliku rannapargi“.

Korraldati ka omavahelisi kohtumisõhtuid, kus esineti algupäraste omaloominguliste jutustustega ja luuletustega.

Väljavõte Leonid Spassovi mälestustest.

Allikas: Hiiumaa Muuseum.

Saurus CMS @ Veebimajutus.ee